Esimene poolik nädal oli läbi ja vaikselt tundsin, et hakkan juba Jaapani eluga ära harjuma – ainuke jama oli veel unega. Magasin esmaspäeval jälle ~4 tundi kella kolmest seitsmeni ja läksin varahommikul linna peale jalutama, sest midagi muud ei osanud nõnda vara pihta hakata. Uurisin veidi suusakeskuse ümbrust, et kus lähimad liftid on, kus võiks olla normaalne õpet anda ja mida see lähim keskus endast üldse kujutab.
Ega see küla ja kohalik suusakeskus üksi nii väga suur ei olegi, nii et jõudsin õige pea koju tagasi. Sõin veidi ja mõtlesin, et mis seal ikka – lähen jooksma. Võtsin Eestist tulles igaks juhuks jooksutossud kaasa, pigem küll mõttega, et äkki kevadel hakkab igav või on mäel käimisest kopp ees ja tahaks miskit vaheldust.
Igatahes algul läksin suurte plaanidega, et mingi 10km võiks ikka ära joosta, siis on kohe juba tunnike ajast sisustatud ja endal ka tunne nagu oleks miskit kasulikku teinud. Hakkasin allamäge külast välja jooksma ja polnudki väga hullu, samas juba kahe pildi peal mõtlesin, et mäest ülesse tagasi läheb küll raskeks, nii et nii pikka tiiru ei tee kui algselt planeeritud.
Keerasin 2.5km peal otsa ümber ja nüüd tuligi põhimõtteliselt ainult ülesmäge joosta. Pulsi tõmbas normaalselt punasesse ja pärast Stravast vaatasin, et selle 2.5km jooksul tagasi kogunes 75 tõusumeetrit, samal ajal kui näiteks kevadisel poolikul Tartu Maastikumaratonil kogunes neid 21km peale 150.
Peale jooksutiiru olin jälle väsinult kodus ja vajusin järjekordsesse lõunauinakusse. Õhtul TikToki scrollides jäi silma mingi imejook, mida müüakse 7-Elevenis ja mis pidavat une lõpuks aitama paika sättida. Egas muud kui sammud poe poole, sest veidi kopp oli ees sellest unejamast. Tõmbasin joogi enne magamaminekut sisse ja panin üle pika aja ühe jutiga 6+ tundi und. Ei tea, kas tegu oli platseeboga või päriselt ka on asjalik jook – rohkem seda osta pole tarvis olnud.
Teisipäevaks kutsuti mind ja üht teist suusainstruktorit seiklusparki. Üritasin uurida, et mis värk sellega on, kuna seikluspargis ma tööle ei kavatsenud küll hakata, aga chatis öeldi, et küll teisipäev seikluspargis täpsemalt kuulete.
Meil oli omal ajal töölepingule alla kirjutades küll kirjas, et juhul kui teete NACi heaks mingit muud tööd kui instruktoriks olemine, siis see saab olema tasustatud, kuid selleks saab olema ümmarguselt 7.50€ miinus maksud ja selle raha eest väga seikluspargis tiksuda küll ei viitsiks.
Seiklusparki kohale jõudes selgus, et millegi pärast oli kõigist instruktoritest välja valitud just meid kahte ja nüüd üks meist pidi õppima selgeks inimeste päästmise, et juhul kui tuleb kunagi näiteks mõni suurem kooligrupp ronima, siis lisaks tavalisele instruktorile oleks kohapeal olemas keegi veel lisaks.
Käisin ruttu lauale oma kõrgusekartuse kaardi ja panin teise instruktori tanki – õnneks oli tema enam-vähem hea meelega nõus selle selgeks õppima ja mina sain sellest kohustusest vabaks. Seejärel lasti meid radadele ronima, et natuke oludega rohkem kursis siiski me mõlemad oleks. Ma tegin esimese raja ära ja läksin teisele, kus lõin ruttu poole pealt käega, et mu kõrgusekartus legitiimne tunduks ja et nad mingi hetk meelt ei muudaks ja otsustaks, et koolitavad ikka minu ka välja tagavaravariandina.
Järgmisel päeval saime kohalikus Jojo’s kohvikus kell 16 kokku kõigi välismaalastest instruktoritega, kes selleks ajaks kohal olid + suusakooli bossiga.
Rodrigo tegi väikese ülevaate NACist ja selle ajaloost, rääkis natuke igapäeva elust ja tutvustas Niseko mäekeskuse reegleid.
Ja neid reegleid on palju, eriti veel instruktoritel. Igal suusakoolil on kokku lubatud 3 eksimust ja seda mitte hooaja peale, vaid põhimõtteliselt läbi ajaloo. Kui suusakoolil on kõik eksimused tehtud, siis kas lõpetatakse nendega leping päeva pealt või ei anta järgmiseks hooajaks enam litsentsi – ja meie suusakoolil on 2 hoiatust juba all.
Eksimuste alla läheb igasuguseid asju – näiteks kui ma unustan enda mäepileti koju, siis ma pean koos suusakooli bossiga minema piletikassasse ja laskma blokeerida vana pileti, tegema uue ja maksma veel 60€ lisaks. Lihtsam oleks ise osta kohe päevapilet ilma kedagi segamata, sest see maksab sama palju, aga kui ma peaks tavapiletiga õpetades vahele jääma, läheb see ühe eksimusena kirja.
Niisamuti on reglementeeritud ka kindlad kohad, kust suusatunniga pihta võib hakata. Siin on suusakoolide vahel kõva konkurents ja nii käiaksegi üksteise peale kitul nii kui keegi miskit valesti teeb. Näiteks ei tohi ma ühelegi õpilasele hotelli vastu appi minna, isegi kui ta näiteks helistab et ei oska saapaid jalga panna. Sel hooajal juba üks suusakool sai täpselt sellise asja eest hoiatuse.
Saime kätte ka oma tööriided, milleks on siis Descente püksid ja joped. Välimuselt pole nendel suusariietel isegi kõige rohkem viga, aga need on juba nii vanad ja kantud, et päeva lõpuks oled sa läbimärg olenemata ilmast. Teisi suusakoole ja nende riietust vaadates pigem on veidi kade meel.
Kuna meil on see hooaeg päris palju pikkasid instruktoreid, siis siin isegi tekkis XL suuruses riietest puudus, aga õnneks kuna ma olin esimeste seas, siis mina enda riided ikka sain.
Neljapäeval asusime kõigi instruktoritega alustuseks hommikul ringreisile – sõitsime läbi kõik 4 mäekeskust, kus me toimetada tohime, küll aga suurte agadega. Kõik keskused olid veel kinni ehk ära näidati vaid autoparklad ja esimesed tõstukid.
Alustasime Annupurist. See on mul kodust kõige kaugem ja asub umbes 15-20 minutilise autosõidu kaugusel. Siin me tohime alustada õpetega väga erandlikel juhtudel, enamasti vist ainult siis kui kõik kohalikud suusakoolid täis broneeritud ja mingi päring tuleb läbi kohaliku suusakooli.
Teisena läksime Niseko Village’sse. Siin ei tohi me kunagi mitte mingil juhul õppeid alustada ja seal me väga pikalt ei peatunud ka selle tõttu. Muidugi õppe ja sõitmise käigus me võime sinna minna, aga kuna seal ollakse suht sõjakad, siis pigem soovitatakse meil seda keskust vältida.
Kolmandana käisime Hanazonos, kus on 2 megasuurt hotelli. Seal meil on luba küll tunniga alustada, aga vaid ühe kindla hotelli kindla akna alt – nii kui natuke paremalt või vasakult alustad võid jääda jälle kellelegi hambusse.
Viimasena vaatasime üle ka meile lähime keskuse Grand Hirafu, mis on siis meie põhiline staap ja kus meil on luba igal pool igatpidi toimetada.
Ah jaa, meelest läks – kõigi nelja keskuse peale on umbes 3-4 linttõstukit ja ühtegi neist ei tohi meie kasutada, kuna need on siis kas teiste suusakoolide poolt rajatud või siis lihtsalt on millegipärast sellised reeglid. Nii et alustajad tuleb kohe tooltõstuki peale lükata ja suurest mäest hakata alla tulema.
Peale ringkäiku sõime kõik koos lõunat ja sõitsime uute tulijatega Kutchani pabereid korda ajama.
Alustuseks läksime kohalikku linnavalitsusse end sisse kirjutama – seda tuleb teha 2 nädala jooksul riiki sisenemisest. Üldpildis oli seal asjaajamine üpriski lihtne, aga samas lõpuni selge mul pole, kas mul nüüd on siis kõik paberid korras või mitte.
Lisaks sissekirjutusele peaksime me selle kaudu saama ka tervisekindlustuse (mille eest tuleb kord kvartalis tasuda 9000 jeeni ehk ~56 eurot) ja pensioni ka, aga see on kõige segasem lugu. Sain justkui aru, et pensioni ei peeta kinni meie palgast vaid peame selle ise kuskile kandma, samas nagu aru ka ei saanud, mis juhtub, kui ma ei peaks seda ise tegema.
Linnavalitsuses kulus kamba peale siiski pea 2 tundi ja läksime seejärel panka, et avada oma konto. Pangas aga selgus, et niisama sisse jalutades kontot avada ei saa, vaid esmalt tuleb täita ära internetis ankeet ja broneerida aeg kontoris konsultatsiooniks. Nii et sinna paika see pangakonto tegemine tol hetkel jäi.
Reedel oli kõigil instruktoritel võimalus minna räätsamatka koolitusele, mida viis läbi Ross, kes on siis kogu selle NACi omanik ja boss.
Läksin sinna hea meelega, sest selleks ajaks oli üpriski selge, et ühtegi suusa- ega lauaõpet enne 16. detsembrit anda ei saa ja räätsamatkadega hoiaks end vähemalt seni tegevuses ja saaks juba hakata raha ka teenima.
Räätsamatku viime me läbi enamasti Poolkuu järve juures ja sinna sõidab umbes 5 minutit autoga. Kuna öösel oli maha sadanud ka esimene lumi, siis Rodrigo tahtis näha, kas ja kuidas ma libedusega sõitmisega hakkama saan, nii et mind pandi ootamatult tööauto rooli.
Lumes endas väga küsimust ei olnudki, pigem muutis sõitmise veidi kohmetuks valel pool asuv rool. Lisaks on siin igal pool kiiruspiirang 50km/h, kuigi teed on siin pigem üpriski sirged võrreldes Otepää-Kuutsemäe teega. Teel järve juurde nägime muidugi juba 2 autot, mis olid jõudnud end kraavi ära parkida.
Panime räätsad jalga ja tegime umbes 1 tunnise jalutuskäigu, kus Ross rääkis veidi kohalikust ajaloost ja loodusest. Tundus, et ta ise tegelt väga seda koolitust läbi viia ei viitsinud ja ütles, et ah küll ise leiate sobiva marsruudi, millega 3h klientidel ära sisustada. Nii et ühtegi “päris” teekonda me ei läbinudki.
Reede õhtul käisin veel osade Eesti kuttidega esimest korda onsenis. Onsen on siis otsetõlkes põhimõtteliselt kuumavee allikas, aga selle all mõeldakse ka siis kohalikke “saunamajasid”. Neid on nii avalikke kui ka privaatseid – enamasti on mehed ja naised eraldatud ja ollakse täitsa paljad. Traditsiooniliselt avalikesse onsenitesse tätoveeringutega ei lasta, aga turistikamates kohtades pigistatakse silmad kinni. Ainult kui oled üleni kohaliku maffia ehk Yakuzale omaste tätoveeringutega, siis aetakse ka nendega sind minema.
Onsen ise oli väga mõnus, ainult et ma ei teadnud päris täpselt kohalikke kombeid ja etiketti ja siis põdesin, et äkki teen miskit valesti või vales järjekorras ja mõni jaapanlane vaatab viltu.
Alustuseks pead end väiksel taburetil üleni puhtaks pesema ja siis lähed kuumaveevanni. Kaasas on sul kaks rätikut, mis väikese raha eest saad leti juurest laenata ja kummalgi on oma täpne otstarve. Kogu saunatamine + rätikud läksid maksma umbes 10 euro kanti. Tavaliselt on onsenid isegi odavamad ja tasub tulla oma rätikutega kui juba plaanid siin rohkem käia.
Siin Niseko kandis on avalikke onsenne 5+ tükki, nii et on vaheldust küll piisavalt kus käia.
Lisan siia ühe video, mille Tanel siin olles tegi, annab veidi parema pildi ehk ette kui sõnad.
Laupäeva hommikul ärkasin jälle vara ülesse, sest taasavati järjekordne Rhythmi lauapood ja lubatud oli suuri soodukaid. Kui 8:30 kohale jõudnud oli taas suurem reha üle käinud, aga silma jäi üks üpris heas korras naiste Nitro lumelaud 75 euroga. Murdsin pikalt pead, et kas osta see ära ja teha hiljem rahaks või nt hoida see alles kui Anett siia sõitma tuleb. Kõndisin juba tegelt poest minema, sest mõtlesin, et ei viitsi hakata siin äritsemisega pihta hakata, aga siis keerasin otsa ringi ja võtsin selle lumelaua siiski ära.
Muidugi oleks võinud võib-olla veidi uurimistööd teha enne laua ostmist, mitte pärast, sest on piiiiigem suunatud algajale sõitjale, samas mis seal ikka.
Hetkel on see mul alles ja pole veel müüki paisanud, kuigi vaatame ja näeme palju tööd detsembris tuleb, äkki on vaja rahaks tagasi see teha.
Peale seda hakkasin planeerima pühapäeva. Lõpuks oli tehtud otsus, et mäekeskuses avatakse, samas polnud mul käes veel hooajapiletit ja Rodrigo ütles, et võib-olla saab selle järgmine päev kätte, võib-olla mitte.
Väga ei viitsinud keskusesse ronida, teades et kõik inimesed sinna homme on minemas. Nii hakkasin uurima, kas läheduses äkki on mingit skitourimis võimalust. Üpriski hea sait siin on Hokkaido Wilds, kus on mitmeid matkaradu koos kirjelduste ja gpx failidega.
Valisin välja Chisenupuri raja, mis tundus alustuseks jõukohane, piisavalt kõrge ja samas ürpiski lähedal ka. Andres oli plaaniga päri ja nii tegin mõningad ettevalmistused pühapäevaks kodus juba ära.
Teistel Eesti poistel oli ka laupäeva õhtuks töönädal läbi, nii et läksin ka õhtu saabudes nende poole ja istusime veidi korteris, kuniks läksime taas linna peale.
See kord oli linn palju vaiksem ja lahti oli ainult WildBill’s. Muusika oli samas täitsa hea, nii et veetsime aega seal umbes kella kaheni öösel.
Pühapäeval ärkasin umbes 9 paiku ja sättisin viimased asjad paika. Splitboardi ei hakanud võtma kuna lund oli siiski veel väga vähe. Tõstsin ühel lumelaual klambrid ümber, et Andres switchis ei peaks sõitma ja nii kui kõigi toimetustega valmis olin saanud jõudis Andres mulle autoga ka järgi.
Chisenupuri jalamini sõitis ümmarguselt 20 minutit ja kohale jõudes ootas parklas ees veel ainult üks auto.
Panime lauasaapad jalga, lumelauad seljakottide külge ja hakkasime kaarti juhiste järgi marssima. Rännak tippu oleks pidanud olema 5km, aga saime peale 200 meetrit aru, et läbi selle bambuse pole mõtet ragistada. Nii jäigi meil vaid üle üks väike lühike nõlv, mis oli kunagi olnud osa suusakeskusest ja kus võsa oli poole vähem.
Ülesse kõndis sellest nii 10-15 minutit ja alla tuli minutiga. Väga hullult see nüüd ei motiveerinud küll, samas sai esimesed sõidud siiski tehtud ja veidi puudrit juba maitsta.
Tegimegi ainult kaks sõitu, sest mingid kohalikud tulid oma snurferitega kohale ja ei tahtnud neilt kogu lõbu ära võtta, kuna nõlv oli üpris kitsas ja ega seal lund väga palju ei jätkunudki. Lisaks oli Andresel veidi kiire auto tagasiviimisega, et teised seda kasutada saaks.
Koju jõudes oli mulle kirjutanud Rodrigo, et homme oleks juba räätsamatku huvilisi ja kas ma sooviks seda läbi viia. Võtsin pakkumise vastu ja hakkasin Wikipediast lugema juurde infot Hokkaido saare ajaloo, põliselanike Ainude ja kohaliku looduse kohta, et suudaks kuidagi 3 tundi räätsamatka ära sisustada.
Siin kohal aga jätan jutu pooleli ja jätkan järgmises postituses juba kolmanda (ja võib-olla neljanda) nädalaga.
Tore lugeda, jätka samas vaimus.