Jätkan umbes sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi.
Esimene öö jäingi magama 4 varahommikul, sest rääkisin veel Anetti ja sõpradega ja pakkisin oma riideid ja asju lahti.
Hommikul ärkasin kella 10 kanti ja mõtlesin, et oh, väga hea, saab rütmi kohe esimese päevaga paika või? Andres kirjutas, et nad on just 2 maja minust eemal lõunat söömas, mis on ühtlasi ka minu töökoha kontoriks. Astusin sealt läbi ja nägin teised eestlased ka ära – neid on siis kokku ~12 ja ehitavad ja renoveerivad siin NAC’i seiklusparki.
Neil sai lõuna söödud üsna pea söödud ja ise läksin seejärel Hirafu küla peale avastusretkele. Vaatasin üle kõik 3 konbini’t ehk siis väiksemat kauplust: 7-Eleven, Lawsons ja Seicomart. Algul tundus, et neis kõigis on jube palju erinevat head ja paremat kraami ja võttis silme eest täitsa kirjuks ning esimese nädala ma 90% ulatuses ainult nende valmistoite sõingi. Samas nädalaga sai juba sellest maitsest suht kopp ette ja väike igatsus on “päris” toidu järgi.
Kui poodides käidud, siis tegin veel väikse tiiru küla peal ja lumega kõige paremad lood just ei olnud. Suusaboss Rodrigo küll ütles, et mägede avamispäev on hetkel planeeritud 30. novembriks, aga suure tõenäosusega seda ei juhtu.
Peale jalutuskäiku sättisin end koju tagasi ja kerge kass tuli tuppa sisse astudes – kas ma tõesti pean järgmised 4,5 kuud väikeses kuubikus elama? Samas ma ise ju tahtsin nii pikalt Jaapani tulla, nii et nüüd teine päev ei saa päris käega veel lüüa.
Kodus hängisin veel veidi ühises köögis ja tutvusin viisakalt paari teise töötajaga ka veel, aga nad kõik töötasid NAC’i kohvikus nimega JoJo’s. Ühtegi suusa- ja lauainstruktorit kuskil veel ei paistnud, kuigi suvel minuga vesteldes mainis suusakool juba, et hea oleks kui mingi novembri algusest kohale tuleks.
Jäin 22st magama ja tunduski, et no nii kergelt pole küll kellelgi uue ajatsooniga harjumine läinud, aga ärkasin hoopis 2 hommikul ülesse ja enam magama ei jäänudki. Ei osanudki väga miskit pihta hakata ja googledasin veidi “hiking trails near Niseko”.
Leidsin ühe raja Yotei jalamil oleva järve ümber ja mõtlesin, et mis seal ikka, lähen teen siis selle ära. Yotei on siis kohalik vulkaan, mis on tuntud ka Ezo Fuji nime all kuna meenutab oma kuju poolest suuremal saarel olevat Fuji’t. Viimati purskas see 3500 aastat tagasi ehk kõige aktiivsem see ei ole. Sellele annab nii suvel kui ka talvel otsa ronida nii jala kui ka suuskadega ja ka kraatris sees on võimalik suusatada. Küll aga päris ehku peale talvel minna ei tasu, sest näiteks eelmine talv jäi Uus-Meremaa giid koos oma grupiga seal laviini alla, ning grupijuht koos ühe turistiga tagasi ei tulnudki.
Järgmine päev ärkasin vara ülesse, sest kaks suuremat suusapoodi olid instagramis välja reklaaminud, et neil on suured allahindlused tuleval nädalavahetusel ja müüvad oma vanu demo- ja rendisuuski ilgelt odavalt. Vaatasin kella 8 paiku hommikul, kuidas instagrami story’s oli juba järjekord Rhythm’i ukse taga ja ajasin ruttu riided selga ja panin ajama.
Sisse astudes nägin juba kuidas parem kraam oli inimestel kaenlas ja järgi olid jäänud pigem kallima otsa suusad alates 300 eurost. Vaatasin ja uurisin seal ringi, aga ühtegi liiga head diili silma ei jäänud.
Tänava teises otsas oli ka Boot Solution pood, kuhu ma enam väga kõrgete ootustega ei läinud, aga tuli välja, et seal oli odavaid suuski veel kõvasti alles. Kuna olin Jaapanisse tulnud ilma suuskadeta ja polnud kindel, kas kuskilt enam üldse veel parema hinnaga suuski saab, siis võtsin 180€ eest ühed K2 Mindbender 99Ti suusad ära.
Kassas veel jutustasin teenindajaga veidi pikemalt ja uuris, kas mul miskit veel tarvis. Kuna neil oli see nädalavahetus ka kõik fittimised -50%, siis mõtlesin, et mis seal ikka – jooksin koju ja tõin enda mäesuusasaapad ära ja lasin tallad teha. Esimese hooga hinda ei julgenudki küsida. Kõrvalt kuulsin, kuidas teised kliendid ohkasid ja kurtsid, et neile määritakse 500 euroseid lauasaapaid ja 700 euroseid suusasaapaid pähe, nii et olin valmis suht pirakaks hinnaks. Kassas õnneks aga selgus, et enda jala järgi tehtud tallad olid soodukaga 80 eurot, nii et eelarve veel miinusesse polnud läinud, kuigi seda ostu pigem ette ei näinud.
Õhtul läksid teised Eesti poisid peole ja otsustasin ka siis kohalikud lokaalid üle vaadata. Alustuseks läksime Tamashii’sse, mis oli pilgeni rahvast täis, aga muusika oli üpriski Shooters 2015.
Teised Eesti poisid olid juba jutte kuulnud, et siin kandis peaks olema veel 2 Eesti tüdrukut hooajaks tööle tulnud ja nägime ka nad ära – pikemat juttu ma ise ei teinud, uurisin ainult, kas nad on instruktorid või muu ameti peal. Selgus, et nad on mingis rendis tööl ja väga rohkem ei jutustanud, sest liikusime poistega välja.
Seejärel läksime edasi WildBill’si, mis meenutas Käärikul olevat Kekkose sauna, ainult et 2-3x suurem ehk. Muusika oli samas aga okei ja rahvas nii palju seljas ka ei elanud, nii et olime seal nii kella 2ni öösel.
Järgmine päev ehk siis pühapäeval läksime väiksema pundiga Kutchani, mis on ~5km eemal olev esimene suurem asustus. Teised läksid sööma, mina läksin esmalt DCM’i, mis on umbes K-Rauta taoline pood – otsisin sealt endale väikest laualampi ja patja, sest see padi, mis anti majutuse poolt väga kriitikat ei kannatanud. Lõpuks miskit sealt ei ostnud, tegin vaid pildid hindadest ja läksin linna peale edasi.
Järgmisena läksin kohalikku sekkarisse nimega Boarderline. Juba väljas tänava peal vaatas vastu ilgelt palju ja megaodavaid mäesuuski ja kui sisse läksid, siis oli seal veel suurem valik erinevaid puudrisuuski nii meestele kui naistele. Lumelaudade valik oli küll väiksem, aga ka neid oli kindlasti üle 30 tüki. Lisaks oli seal siis igasuguseid mäeriideid, laua- ja suusasaapaid, kiivreid ja prille kommiraha eest ja ka igast olmenodi. Oleks ma teadnud, et seal on nii hea ja odav valik, siis küllap ma Boot Solutionsist endale kiiruga suuski pole ära ostnud.
Igatahes ma julgeks öelda, et kes Eestist peaks plaanima siia suusatama tulla, siis oma suuski pole mõtet kaasa tarida – sama rahaga, mis kulub transpordile saab siit suusad kätte ja pärast ostavad nad veel tegelt selle varustuse ka tagasi, kui sa neid Eestisse ei plaani vedada.
Peale seda käisin veel kohalikus dollarstore‘s, kust ostsin mõned karbid enda tuppa, et asju paremini sättida ja siis sättisimegi tagasi koju. Ostsin veel poest pestot ja spagette ja tegin esimest korda siin olles ise süüa. Ja sellega sai põhimõtteliselt esimene (küll natuke poolik) nädal Jaapanis läbi.
