Nonii, kust siis alustada? Mõte blogi kirjutada tuli mul alles üsna hiljuti, võib-olla nii umbes kuu tagasi kui hakkas kohale jõudma, et varsti on Jaapanisse minek ees. Mulle endale tegelt väga meeldib reisikirju ja -blogisid lugeda ja nii olengi ma sattunud täiesti suvaliste inimeste kirjutisteni. Näiteks suvel lappasin läbi päris mitu Eesti matkapäevikut 90ndatest või hiljuti just mingeid kokkuvõtteid veel vanematest mägimatkadest ja väga lahe oli läbi kirjutuste läbi elada teiste inimeste seiklusi.
Eks selle kirjutamise eesmärk saab pigem olema see, et tagantjärgi oleks tore meenutada, kus, kuidas ja kellega sai siin Jaapanis asju ette võetud. Eks kui töö pihta hakkab, siis pigem enam midagi nii väga huvitavat ei hakkagi juhtuma ja elu saab olema pigem rutiinne, samas äkki ei ole ka. Eks me näe, kas piirdun 2-3 postitusega või venitan 10 tükki kokku.
Igatahes kui mõni suvaline inimene peaks mingi hetk kuidagi selle blogini jõudma, siis ma olen Taavi, 29 aastat vana ja tulin 2024/2025 talviseks hooajaks Jaapanisse suusa- ja lumelauainstruktoriks.
Mõte Jaapanisse instruktoriks tulemisest hakkas mul idanema 2017 aasta detsembris, kui sain kätte oma lumelauainstruktori sertifikaadi Soome instruktorite liidult ehk FNASI’lt. FNASI on nimelt ISIA liige ehk siis põhimõtteliselt kus iganes ISIA litsentsi tunnustatakse võiks Soome paberitega tööle ka saada, mis oli ka kohe algusest peale mu põhiline motivaator kursust tehes.
Tollel talvel ehk siis 2017/2018 sain ma kätte FNASI 1 level tunnistuse nii suusas kui lumelauas, ent kuna Soomes oli mul ülikool pooleli, siis ega mul kuskile välismaale tööle minna kavatsust ei olnud. Läks aga hoopis nii, et sain võimaluse minna üheks semestriks Austriasse ülikooli vahetusõpilaseks ja selle ka ma vastu võtsin. Kufsteini jõudsin 2018 sügisel ja minu õnneks tuli seal viimase 30 aasta kõige retsim talv. Rääkisin end välja ka Scheffau suusakooli tööle, ent kuna Austrias (ja teistes alpiriikides) ISIA tunnistusest ei piisanud, siis töötasin seal ainult lastesuusakoolis, mis asus “kinnisel alal” ja meenutas rohkem lastehoidu. Peamine eesmärk, miks ma muidugi tööle läksin oli see, et sain tasuta hooajapileti, ent samas sai päeva eest ka 50 eurot kätte ja see kulus Austrias elades samuti ära.
Kokku töötasin ma Austria suusakoolis ainult 2 nädalat jõuluvaheajal, mil kõik teised üliõpilased läksid oma koduriikidesse tagasi jõule pidama. Ülejäänud aja käisin aga kas üksi või koos paari sõbraga sõitmas mäel pea iga päev ja sain liigagi hea maitse kätte puudris sõitmisest.
Austriast tulin ära 2019 aasta veebruaris ja peale seda on olnud mul suur soov minna elama mõnda riiki, kus oleks suure tõenäosusega võimalus talvel sõita palju rajalt väljas puudris. Põhimõtteliselt kohe jäid sõelale Jaapan ja Kanada, kuna ISIA peaks olema nendes riikides kehtiv + on ka võimalus work and holiday viisaks. Rohkem meeldis mulle mõte Jaapanist, kuna erineb paljuski ka kultuuri poolest ja tollel hetkel tundus see ka palju unikaalsem. Reaalselt esimesi samme Jaapanisse tuleku suunas hakkasin tegema 2020 aasta suvel, aga siis oli käsil just koroona tippaeg maailmas ja Jaapan ei lasknud kedagi enda riiki sisse päris pikka aega. Peale selle sain sama aasta sügisel tööle põhimõtteliselt esimest korda kuskile, mis ei olnud hooajaline töö nagu mu varasemad otsad ja mõneks ajaks matsin mõtted Jaapanist maha, kuna elu oli päris chill ja vahelduseks oli tore ka stabiilselt raha teenida ja seda kulutada.
Siiski vaikselt mõte välismaale elama minemisest põksus mul kaugel peas pidevalt ja üheks tõukeks sai reis koos Siuhhiga 2024 aasta talvel Gruusiasse, kus sai taas üle pika aja sõita rajalt väljas, ärgata nii, et aknast välja vaadates vaatavad vastu suured mäed ja mitte mõelda millelegi muule kui uute radade leidmise peale.
Nii siis Eestisse tagasi jõudes peale nädalast lumelauareisi hakkasingi mõtlema, et mis reise või seiklusi tuleval talvel ette võiks võtta ja tegin endale mobiilis notes‘i väikese plaani.
Nagu nüüdseks selge, siis päris nii kõik see värk ei läinud, aga olen jõudnud omadega Jaapanisse, Hokkaido saarele, Nisekosse. See post juba nii kui nii pikaks muutunud ja kõik on suht pilla-palla laiali ehk siis järgmises postituses kirjutan veidi lahti Jaapanis töökoha leidmise protsessi.
