Ma arvan, et järgnevad postitused mul nii detailsed ei tule võrreldes varasemaga, sest mis ma ikka oma igat tööpäeva lahti kirjutan + tagantjärgi enam kõik nii täpselt meeles ka ei ole.
Esmaspäeval nagu juba varem lubatud, hakkas siis mu tööpõli pihta. Läksin koos Singapurist pärit perega räätsamatkale.
Algas muidugi hea apsuga. Olin kõik ettevalmistused teinud – termosega keeva vee, brownie’d, tassid ja teepakikesed kaasa pakkinud seljakotti. Lisaks siis ka auto lumest puhtaks lükanud, räätsad pagasnikusse visanud koos veel mõne paari talvesaabastega, juhul kui nad peaks jooksutossudes kohale ilmuma.
Start NAC’i kontori juurest pidi olema kell 9 hommikul, aga kliendid olid juba 15 minutit varem kohal.
Suunasin kliendid autosse ära, ise veel käisin seljakoti järel ja istusin autosse, et hakata sõitma. Armatuuril vaatas ainult vastu käsipiduri märk, mida ma aga ei leidnud oli käsipidurikang. Otsisin seal veidi, aga ei miskit. Leidsin küll justkui mingi klapi, aga ei julgenud seda puutuda, jumal teab, mis see on.
Ütlesin klientidele et unustasin mobiili maha ja jooksin tagasi kontorisse sisse ja seletasin probleemi ära. Tüdrukud kassa taga muidugi kas ei saanud täpselt aru, mida ma mõtlen või ei saanud probleemist aru. Õnneks tuli just tööle ka üks meesterahvas ja tema sai kohe aru milles küsimus – tuligi ikkagi seda klappi näppida, et käsipidur maha saada.
Jooksin tagasi autosse ja panime ajama. Algul küll ikka veidi põdesin, et kas ja kui kaugele matkata tuleks, et see 3 tundi ära sisustada – polnud ma täis marsruuti veel ju läbi teinud. Hakkasin aga ühes suunas minema tund aega ja siis keerasin tagasi, et jõuda alla järve juurde teepausi pidama.
Kliendid ise olid väga toredad ja ei pidanud ainult Jaapani ja Hokkaido kohta fakte pilduma, vaid pigem rääkisime niisama Eesti ja Singapuri elust. Matka lõppedes tõin nad taas NACi kontori juurde ja sain 30€ tippi. Võis esimese tööotsaga rahul olla.
Teisipäeval oli mul taaskord räätsamatk järgmise Singapuri perega. Öösel oli kõvasti vihma sadanud ja lund põhimõttelist järel polnudki, nii et tegelikkuses oleks lihtsam olnud ilma räätsadeta matkata.
Nemad ise aga polnud lund kunagi varem näinud, nii et sellest vähesestki, mis metsas alles jäänud oli neile piisas. Näiteks ühe tunni matka ajast me ehitasime lumememme. Kui hakkasin lumepalli veeretama, siis oli pereisal suur ahhaa-moment, sest ta kogu aeg oli mõelnud, et kuidas neid suuri lumekuule valmistatakse. Ta arvas seni, et selle jaoks on äkki mingi masin või vorm. Sain seekord lausa 60 eurot tippi, aga kuna minuga oli ka kaasas üks teine instruktor, kes minu kõrvalt “õppis” räätsamatka läbiviimist, siis tundus aus teha pooleks kahe vahel.
Mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis hakkabki tipist ära elama ja palgaraha saab kõrvale panna, aga etteruttavalt mainin, et järgmised 2 nädalat ei saanud ma ühegi räätsamatka eest tippi.
Peale räätsamatka sõin ära lõuna ja läksin seiklusparki, kus sain kokku Andrese ja Priiduga. Neil oli siin nüüd see seikluspargi projekt lõppemas, aga paar termorüüd jäi panemata, kuna need said otsa. Näitasid mulle need probleemsed kohad kätte ja pidid puuduolevad jullad Eestist siia saatma, et ma siis mingi hetk need ära teeks.
Pärast seda läksid Eesti poisid taas onseni ja hüppasin ka ise bussi peale. Sel korral läksime Annupuri omasse, mis on mul kodust nii umbes 20 minutilise sõidu kaugusel. See oli võrreldes varasema onseniga tunduvalt lahedam – sees oli saun, külmaveetünn, paar erinevat kuumaveebasseini ja lisaks ka väliala. Paneks muidu siia paar pilti, aga nagu varem mainitud, siis kaamerad on seal keelatud – tuleb ise kohale tulla.
Jõudsime tagasi nii 19-20 paiku ja vahepeal oli Rodrigo ehk suusakooli boss mulle kirjutanud, et kas oleks okei kui ma oleks üks autojuhtidest, kes eestlased järgmisel päeval lennujaama viskaks. Ega mul head vabandust ei ütlemiseks ei olnud ja lisaks lubati mulle raha ka maksta selle eest. Töölepingus on mul siis kirjas, et õpetamise eest on mul üks tasu (umbes 20-21€ tunnis -20% maksud), aga kõigi teiste NAC’i heaks tehtud tööde eest saan 6-7 eurot kätte. Aga abiks seegi, vähemalt ei pea tühja rapsima.
Kolmapäeval ärkasin siis varakult, kuna kell 8 pidi juba siit autoga start olema. Leppisin kokku, et las Andres sõidab sinna, kuna ta on vasakpoolse liiklusega rohkem harjunud ja tagasi toon siis juba bussi mina.
Lennujaama sõitis ümmarguselt 2 tundi, mis järel jätsin nendega hüvasti ja hüppasin ise rooli. Natuke kurb oli ka ikka meel, sest tegelt oli päris mõnus kodune aegajalt siin Jaapanis eesti keeles rääkida ja ühiselt koos tegemisi ette võtta.
New Chitose’s kohapeal oli nii 6-7 kraadi sooja ja väga sügisene ilm, aga mida rohkem tagasi Niseko poole jõudsin, seda talvisemaks läks. 15 kilomeetrit enne koju jõudmist olid teeolud juba täitsa talvised ja nägin esimest kraavisõitnud autot ka.
Neljapäeval oli mul plaan teha hommikul ära järjekordne räätsamatk ja seejärel minna mäele, et saada keskusega veidi tuttavamaks.
Sõin lõuna kiirelt ära ja läksin koju riideid vahetama. Mäekeskused olid küll avatud, aga lahti olid vaid mõned üksikud nõlvad. Järjekorrad olid megapikad ja tuiskas ka vastikult, nii et piirdusin 3-4 sõiduga ja tulin mäelt tagasi koju.
Tegin sel nädalal veel 3 räätsamatka ja väga muud miskit, ilm kiskus taas sulaks ja mäele ronida ei viitsinud. Samuti jäin suht haigeks köha ja nohuga, suure tõenäosusega onsenis käigust. Algul üritasin ja lootsin ise terveks saada, aga lõpuks läksin kohalikku apteeki ja ostsin mingi kohaliku köharohu ja päevaga oli kõik korras.
Neljanda nädala esmaspäeval läksin taaskord panka, et avada enda konto. Olin internetis täitnud ära pika ankeedi ja lasknud selle välja printida. Kohapeal tehti seal mitmeid parandusi ja mina pidid iga paranduse juurde enda allkirja panema. Kogu protsess võttis aega pool tundi ja seejärel öeldi, et nüüd on korras. Tuleb oodata kolme kirja, mis ükshaaval hakkavad postkasti tulema järgneva kuu jooksul.
Alustuseks saadetakse rahakaart, mis on siis põhimõtteliselt paberist märkmik, mille saad ATM’i sisestada ja peale lasta enda kontoseisu. Järgmise kirjaga peaks tulema pangakaardi PIN-kood ja kolmanda kirjaga tuleb siis ka füüsiline pangakaart.
Teisipäevaks oli juba ~60% keskusest avatud ja selleks päevaks oli meil siis planeeritud treening kõigi kohale jõudnud instruktoritega.
Programm nägi ette, et sõidame läbi Annupuri, Hirafu ja Hanazono keskuse nõlvad, mis vähegi lahti olid selleks hetkeks.
Kokku on meil ~25 instruktorit, neist siis 1 Eestist, 2 Tšiilist, 1 Austraaliast, 1 Venemaalt, 5 UK’st, 1 Kanadast, 4 Nepaalist ja ülejäänud Jaapanist. Kirjutan siia lühikirjelduse nendest, kellega rohkem läbi käin, et siis on väike ettekujutus olemas kui hiljem mõned nimed läbi hakkavad käima.
Rodrigo – Tšiilist, 30+ aastane, teinud ka varasemalt mõned hooajad Jaapanis, lisaks sellele ka siis Tšiilis, Argentiinas, Kanadas ja küllap kuskil veel. On justkui suusakooli boss, aga väga tegelt ikka ei tegele sellega, sest kui meil mingeid küsimusi on siis alati on vastus “ma uurin selle kohta”. Nüüd tal on kohalik Jaapani naine ja isegi abielus temaga, nii et küllap jääb siia paikseks. Õpetab nii lauda kui suuska.
Javiera – ka Tšiilist, 40 aastane. Varasemalt töötanud ka näiteks Lõuna-Koreas ja Saksamaal. Õpetab lauda ja suuska, aga pigem ikka lauasõitja. Ainuke naisterahvas meil pundis, tegelt suusakoolis paar naisinstruktorit veel.
Ollie – 31 aastane Inglismaalt pärit kutt, kes viimased 8 aastat elanud Prantsusmaal, Tignes. Tal on BASI ehk siis Suurbritannia instruktorite 3. tase lumelauas. Tegi 2 talvehooaega ka siin enne koroonat ja sellest ajast on tal paar rikast klienti alles. Kuna Prantsusmaal saab õpetada ainult alates 4. tasemest, siis seal pidas pruudiga kohvikut, aga läksid nüüd lahku ja otsustas selle peale Jaapanisse tagasi tulla. Suviti töötab ehitajana või teeb lihtsalt suvalisi otsi. Igatpidi lumelaudur, aga olude sunnil peab ka suuska õpetama.
Henry – samuti Inglismaalt, aga viimased aastad elanud Uus-Meremaal ja Austraalias. Samuti töötas eelmine talv Jaapanis, aga tookord Hakubas. Vanuselt 30-35 vahel, täpselt ei tea.
Lisaks Uus-Meremaal instruktorina töötamisele on seda teinud ka Kanadas. Paberitelt muidu elektrik ja lükkas sellega kunagi raha kokku, aga ütles, et rohkem sellega tegeleda ei viitsi. Ostis siia tulles kohe endale Subaru. Samuti lumelaudur ja vingub pidevalt, miks talle nii palju suusaõppeid määratakse.
Laurie – jällegist Inglismaalt, aga sedakorda hulga vanem teistega võrreldes. Nimelt 66. Tegi esimesed instruktori paberid 80ndatel Kanadas ja peale seda pigem aktiivne ei olnud, kuna elu tuli peale ja töötas insenerina raadio- ja sidevallas. Nüüd jäi 3-4 aastat tagasi pensionile ja võttis jälle suusa õpetamise käsile. Esimene kord temal Jaapanis, jättis samuti naise koju. Läheb juba märtsi alguses tagasi. Õpetab ainult suuska.
Kieron – Hong Kongi juurtega inglise kutt. Kõige noorem instruktor meil, täpsemalt 22 aastane. Alles esimene hooaeg instruktorina, tegi suvel paberid Uus-Meremaal. Teeb TikToke igapäeva elust. Teeb iga päev süüa ja sööb ka pidevalt, samas tal mõlemad vanemad kokad, nii et pigem teab, mida teeb. Õpetab ainult suuska.
Mitch – ainus instruktor meil Austraaliast, teinud seda tööd viimased 3 aastat. Vanuselt kuskil 30ndate teises pooles. Elab Austraalias suures telgis/glämpingus, sest seal on suusakeskuse juures elamine lihtsalt liiga kallis ja töötamine ei tasuks muidu ära. Üpris kirju taustaga, olnud nt Austraalia mereväes, töötanud matkagiidina, sukeldumisinstruktorina ja ka Norras kokana. Teeb iga vaba hetk Duolingot ja oskab juba suht okeilt jaapani ja hispaania keelt. Õpetab ainult suuska ja on Jaapanis esimest hooaega. Plaanib 2 aasta pärast Lõuna-Ameerikasse instruktoriks minna.
Tom – sai just 29, tuli Inglismaalt. Töötas Jaapanis instruktorina ka 2016a, viimased 3a oli tooteinsener DJ-pultide firmas. Kogu pundi peale kõige parem suusataja, teeb trikke ja värke. Lisaks suusatamisele teeb siin lisatööna ka DJ keikasid.
Need on siis instruktorid, kellega kõige rohkem läbi käin. Kõik peale Rodrigo elavad siin koos minuga ühes ja samas majas, nii et satub sagedamini jutustama võrreldes Jaapani ja Nepaali instruktoritega, kes pigem hoiavad omaette.
Päev ise möödus kiirelt, Rodrigo näitaski veidi ette, kus mis asub, kuhu õpilasi tasub viia, kuhu kindlasti ei tohi minna jne.
Peale koolitust oli mul järgi veel 6 vaba päeva, kuniks hakkas õpetamise hooaeg pihta. Õnneks sattus sellele ajale täpselt üks suurimaid torme, mis tõi endaga kaasa palju-palju värsket lund. Nii umbes 25-40cm lund iga ööpäev.
Mõtlesin küll, et puhkan veidi enne hooaja algust, aga nii suur FOMO oli, et olin iga päev hiljemalt kella 9ks mäel. Mitmed nõlvad olid veel kinni, eriti need mis asuvad just tipus, aga õnneks oli lahti selline ala nagu “strawberry fields”, mis hooaja peale muutub ametlikult väravaga piiratud alaks.
Turistid polnud veel kohale jõudnud, kõik teised suusakoolid tegid põhjalikemaid treeninguid kui meie suusakool, nii et olime ühed vähestest, kes kogu seda lõbu nautida sai. Lisan siia mõned videod, väga tegelt pildistamise ja filmimisega tegeleda ei viitsinud – kütsime iga päev 3-4h järjest ja läksime seejärel koju ära.
Õhtuti mängimise kaarte või siis käisin üks õhtu kohalikus lumelauapoes nimega Rhythm suusafilmi esilinastust vaatamas.
Tõmban siin otsad kokku, järgmises postitutes räägin juba tööle asumisest, jõuludest ja aastavahetusest.
