Lõpuks oligi käes 19. november ja oli aeg alustada reisi Jaapani poole. Alustuseks ärkasin ~6 paiku ja käisin veel mööda kodu ringi ja mõtlesin, kas mul sai ikka kõik kaasa.
Kotid olin pakkinud päev varem ja kokku oli mul neid 4: DB seljakott igapäevaste riietega, Fischeri seljakott suusasaabaste ja mäesokkide-kinnastega, DB kohver mäeriietega ja DB suusakott, kuhu läks siis 2 lumelauda ja 1 splitboard. Kaalud vastavalt 10kg, 8kg, 20kg ja 22kg.
9:30 paiku hakkasime kodust D-terminali poole liikuma ja 15 minutiga olime sadamas kohal. Jätsin veel Netuga kurvalt mõneks ajaks hüvasti ja läksin laeva peale ära. Helsingis olin kohal 12:30 paiku, aga kohe esimestele trammidele ronima ei hakanud, kuna need olid rahvast täis. Tiksusin paarkümmend minutit veel sadamas ja hakkasin seejärel edasi toimetama – trammiga rongijaama, sealt edasi rongiga lennujaama.
Kella kaheks pealelõunal olingi lennujaamas ja hakkasin kohe Finnairi või Japan Airlines putkat otsima, sest lumelauadade jaoks oli tarvis mul eraldi veel pagas osta, kuna internetis seda teha ei saanud. Peale mõnda aega ootamist tehti Japan Airlines’i värav lahti ja sain sealt 185 lisaeuro eest omale lumelauakoti transpordi juurde ostetud.
Esimene lennuots oli mul Helsinki-Tokyo ja kestis see pea 14 tundi ehk Soomest lahkusin 17:30 ja Tokyosse jõudsin järgmine päev kohaliku aja järgi 14:20. Magasin sellest tuimalt ~9 tundi ja midagi tarka lennu jooksul teha ei viitsinud. Enne maanduma hakkamist jagasid stjuardessid veel mulle ühe tollipaberi – täitsin selle ära ja arvasin sellest piisab alustuseks.
Jaapanis lennukilt maha astudes teadsin, et pean alustuseks tollist läbi käima, aga kohapeal valitses korralik segadus. Olin tegelikult juba eelnevalt internetis vajalikud dokumendid ära täitnud ja oleksin pidanud saama minna otse andma sõrmejälgi, aga mingi kohalik asjapulk ütles ikka, et mul on vaja paberil ka täita ära 2 ankeeti, kus küsiti siis kus ma esimese hooga resideerun ja ega ma midagi illegaalset riiki ei toonud. Täitsin kiiruga dokumendid ära ja läksin uuesti järjekorda. Kui jõudsin taas järjekorras esimeseks, siis hakkas sama asjapulk seletama, et mul on vaja netis ka sama asi ära teha. Ütlesin, et see oli mul juba varem ära tehtud ja näitasin talle ette ka, aga ta inglise keelt väga ei mõistnud ja vaatasime seal minuti üksteisega tõtt kuni tuli üks teine töötaja ja lasi mul edasi minna.
Andsin ära sõrmejäljed, tehti veel pilt mu näost ja sain järgmisesse järjekorda. Seal pidin taaskord täitma täpselt samad ankeedid tahvelarvutis uuesti, et ma ei toonud miskit riiki sisse ja peale seda lasti mind veel viimasesse järjekorda, kust sain endale ka residence card‘i.
Kogu see protsess oli võtnud umbes 40 minutit ja nüüd oli mul parajalt higi lahti, sest pidin võtma veel kõik oma kotid, et need uuesti teises terminalis ära anda. Esimese hooga muidugi ei leidnud ma lindi pealt oma kotte ka, sest et tollis oli mul nii kaua läinud aega, et need olid ära korjatud. Lõpuks leidsin need kuskilt nurgast ja panin leekima, sest pidin bussiga ühest terminalist teise liikuma ja see võttis juba omakorda 15 minutit.
Õigesse terminali jõudes oli mul järgmise lennuni aega tund aega ja mõtlesin, et nojah, need kotid küll õigel ajal kohale ei jõua. Check-in‘is vastu need siiski võeti ja liikusin läbi turvakontrolli oma väravasse ära. Andsin Andresele märku, et hetkel vähemalt kõik enam-vähem sujuvalt läinud ja ta võib hakata vaikselt sättima, et mulle vastu tulla Sapporo lennujaama.
Järgmine ehk siis viimane lend oli Tokyo-Sapporo ja võttis aega poolteist tundi. Lennuk muidugi startis tegelikult 50 minutit hiljem, aga seda parem oligi, sest Andres jõudis veel kirjutada, et tõenäoliselt ta päris täpselt õigeks ajaks kohale ei pruugi jõuda.
Niisiis peale kella 19 olin viimaselt lennult maas ja õnneks oli kohal ka kogu mu pagas ja Andres jõudis ka juba õige pea lennujaama kohale.
New Chitose lennujaamast mu külakesse ehk Niseko Hirafusse sõidab autoga umbes 2 tundi, kuigi distantsiks on kõigest 120 kilomeetrit. Andres viis mind juba tee peal esimestesse convenience store‘desse, mis on siin väga populaarsed ja kus valik võtab silme eest päris kirjuks.
Õhtul kella 22ks jõudsingi lõpuks oma elamisse. Rodrigo ehk siis suusakooli boss tegi majas väikese tuuri, kirjutasime üürilepingule alla ja lõpuks näitas ka mulle oma tuba.
Maja ise on kahekorruseline, kokku on 4 dušši ja 4 tualetti, 1 suurem ühine köök, kummalgi korrusel on 10 tuba, igaüks neist 4.8 ruutmeetrit suur. Elamisest mul varem mingit pilti ees ei olnud, nii et kui ma enda toa ukse lahti tegin, siis jäi suu suht lahti – vastu vaatas voodi, külmkapp ja kaks riiulit riidestangedega.
Muidugi tegelt väga vinguda ei saa, sest eurooplasest instruktorid on siin võtnud kõik endale eraldi toad ja maksavad ~250 eurot kuus, samas kui jaapanlased jagavad tihti sama tuba kahekesi elades narides – mul pole õrna aimu ka kuhu nad enda asjad panevad või siis neil polegi väga miskit kaasas.
