Alustuseks uurisin veidi maad ühelt teiselt eestlaselt nimega Ott, kes on ka Jaapanis instruktorina tegev on ja küsisin veidi soovitusi. Tema sõnul hakkavad enamus suusakoole värbama juba juulis ehk mida varem kellegagi ühendust saad, seda parem on. Seejärel üritasin endale selgeks teha, mis piirkonda ma üldse minna tahaks.
Kaalukausile jäi 2 tuntumat suusakeskust – Hakuba ja Niseko. Hakuba asub suurimal saarel ja on Tokyost ~4 tunnise rongisõidu kaugusel. Niseko aga asub rohkem üleval põhjas, Hokkaido saarel ja otsustasin lõpuks suusakoole hakata otsima just siit.
Miks Niseko? Sest et Nisekos sajab keskmiselt läbi talve maha 14 meetrit värsket lund. Põhjus peitub selles, et külmad tuuled Siberist korjavad niiskuse Jaapani mere kohalt kokku ja kogu see kraam tuleb siin siis maailma kõige kergema ja pehmema lumena alla.
Suusatamiseks on Nisekos üks mägi Annupuri, mis on 1308m kõrge ja kus tegutseb peal 4 erinevat suusakeskust – Hanazono, Grand Hirafu, Niseko Village ja Annupuri. Saab osta ka pileteid, millega pääsed korraga kõikidesse keskusestesse ja saad korralikult risti-rästi kõik läbi sõita. Enamus inimesi on siin aga kohal mitte keskuses radadel sõitmiseks, vaid hoopis freeride‘i pärast.
Puudrisse aga ei tohi sõitma suvalt rajalt maha keerates, vaid sinna tohib ametlikult minna ainult läbi väravate, mida kokku on 11 ja mida jooksvalt avavad ja sulgevad suusapatrullid.
Väljaspool radu sõites peab kaasas olema kogu laviinivarustus ehk piipar, sond ja labidas ja arvestada tuleb, et kui juhtub õnnetus või kaod niisama ära, siis tuleb maksta päästmise eest ka trahvi. Kui aga peaksid suvalises kohas niisama nööri alt läbi hiilima ja hiljem vahele jääd, siis võetakse sult lihtsalt mäepilet ära.
Igatahes, nüüd oli mul paigas, kuhu kanti tööd otsima hakkan ja paningi lihtsalt Googlesse “Niseko ski school“, võtsin kodulehti lahti, otsisin kontaktmeile ja panin neile kohe oma CV + kaaskirja teele. Kokku saatsin 11 kirja alustuseks ja sain 1 eitava vastuse, 5 vestluse kutset ning pooled jätsid mu kirjadele lihtsalt vastamata.
Vestlused toimusid üle Zoomi ja arvestades Jaapani ajatsooni. Kuna sel ajal toimus ka just Tallinnas discgolfi EM, kus töö tõttu varakult kohal pidin olema, siis leppisin kõik vestlused Eesti aja järgi hommikul kella viieks-kuueks. Küsiti nagu ikka kogemuste ja diplomite kohta, pidin veidi seletama kuidas ja keda ma seni õpetanud olen ja kirjeldama näiteks kuidas lahendaksin olukorda, kui õpilane ei saa lumelaual tagumiselt kandilt esimesele keeratud või kuidas käituksin kui õpilane saab tunni käigus vigastada. Ise küsisin vastu palga, elamise ja üleüldise korralduse kohta.
Ükski suusakool kohe vestluse käigus jaatavat vastust ei andnud, vaid ütlesid, et neil veel intervjuusid tulemas ning vaatavad, mis pildi teised instruktorid endast maalivad. Kohe järgnev päev saatis kutse tööle tulemiseks üks suusakoolidest, aga nende palk oli kõige madalam + elama oleks pidanud neljases toas narides, mis oleks küll olnud tasuta. Neile ütlesin viisakalt ei ja jäin ootama teiste suusakoolide vastuseid.
Seejärel soovisid 2 suusakooli (SAS ja Limitless) veel läbi viia teise vestlusvooru, kus mingeid asju oli soov täpsustada või siis suusakooli juhi asemel oleks videokõnes olnud ka lõpuboss. Leppisin isegi nendega uued vestlused kokku, aga samal ajal kirjutas mulle NAC suusakool otse meilile, et olen tööle oodatud.
Otsustasin nende pakkumise vastu võtta ja kirjutasin kahele teisele suusakoolile “sorry, võtsin siin juba ühe pakkumise vastu ja kõigi vastu aus olles ei näe väga mõtet neid Zoomi vestlusi teha”.
Mis siis kallutas mind NACi kasuks?
Esiteks – võrreldes kahe teise suusakooliga, on NAC juba päris pika ajalooga firma, mis suviti pakub ka paadimatku ja seikluspargis ronimisi, talvel aga lisaks suusatundidele ka murdmaasuusa- ja räätsamatku. Teised kaks suusakooli olid aga päris uued (SASil hakkab nüüd 2. hooaeg ja Limitlessil äkki kolmas) ja väga sümpaatset muljet suusakooli bossid ei jätnud.
Teiseks – NACil on süsteem sarnane Eesti suusakooliga ehk tunnid hakkavad ühes kohas ja ideaalis lõppevad samuti seal. Teised lauale jäänud suusakoolid aga pakkusid full service‘t – kliendid oleks tulnud autoga hommikuti hotellist peale korjata, mäele viia, aidata varustust rentida, kui kutsuvad lõunale siis pidid minema, õhtul pidid koju veel viima ja ideaalis oleks suusakool sinu veel nendega õhtusöögile ka saatnud. Usun, et seal oleks küllap veidi paremini tip‘i saanud rikastelt Aasia ärikatelt, aga ma pigem tahaks kella 16st mäele edasi sõitma minna või siis koju puhkama kui et veel möllata klientide sõidutamisega.
Kolmandaks – NAC oli ainuke, kes pakkus elamiseks eraldi tuba. Teistel suusakoolidel olid kahesed toad ja kui oleks tahtnud üksi elada, oleks pidanud teise voodikoha eraldi kinni maksma. NACis maksab tuba ~250 eurot, SASis oleks maksnud 500 + nendega oleks olnud ka viiekuune üürileping.
Niisiis, augusti keskpaigaks oli mul töö olemas ja vaja oli veel teha Jaapani working holiday viisa. Jaapan annab Eestile aastas 100 working holiday viisat 18-30 aastastele ja peale viisa taotlemist tuleb Jaapanisse siseneda 3 kuu jooksul.
Viisa taotlemiseks tuleb panna kirja aeg Jaapani saatkonnas Tallinnas, täita eelnevalt nii 4-5 ankeeti ja lasta paberile paar passipilti. Lisaks peab tõendama, et sul on pangakontol olemas vähemalt 1850€ ja lennupilet Jaapanisse edasi-tagasi. Veidi võttis küll kõhklema, et mis ma nende lennupiletitega siis teen kui viisat ei saa, aga muud varianti ka väga ei jäänud. Ostsin Finnairi lehelt 1100 euroga piletid Helsinki-Tokyo-Sapporo 19. novembriks ja tagasi samal liinil 10. aprilliks.
Sain 26. augustiks ka konsulaati aja ja võtsin kõik oma vormistatud dokumendid kaasa. Kohapeal oli vastas üks tore Eesti tädi, kes aitas mul veel dokumendid üle vaadata ja ütles, et keskmiselt läheb viisa väljastamisega aega kuni üks nädal, juhul kui vastus on positiivne. Järgmine päev tuli aga mu meilile juba kiri, et viisa on valmis ja palun tulge oma viisale järele.
Peale seda andsin kohe NACi suusakooli bossile Rodrigole märku, et lennud on ostetud, viisa on olemas ja jäi järgi vaid oodata novembri kuud.
